воскресенье, 1 апреля 2018 г.

"Include Me" Pärnus


Siin on huvijuhi meenutused eelmisel nädalal toimunud multikultuursuse projektist, kus osalesid 9A Valeria, Danila, Anastassia ja Irina.


Pisikesed hispaanlased vuravad mul värava ees nagu usinad mesilased. Hüüan eesti lastele, et mingu aga peale. „ Kui vaja, pange kossi,“ lisan. Utsitustest ei aita. Varsti löövad lõunaeurooplased meile värava. „ Kui me kaotame, siis keegi süüa ei saa,“ naljatan. Eesti lapsed ehmatavad ära ja isegi õrnahingelised tüdrukud ei löö risti ette, et kossi panna. Paari minutiga tekib selline võitlusvaim, et võidame 2-1. Hispaanlased on löödud. Sindi, Paikuse ja Kohtla-Järve noored löövad ennastunustavalt plaksu. „ Kas päriselt me ei oleks kaotades süüa saanud?“ uurib üks Eesti näitsik. Vastan eitavalt. Teen mõttes märkme, et saadan uue taktika ettepaneku Martin Reimile.

Selline oli üks mitmest ergutavatest tegevustest Pärnus toimuvas Erasmus + noortevahetusest, mis kannab nime „ Include Me“. Lisaks Paikuse, Sindi ja Kohtla-Järve noortele on külas katalaani noorteorganisatsioon Casal de Joves´i 14 teismelist ja 2 noortesaatjat. Esimeste päevade nimemängude ajal pidid eesti noored ära harjuma hispaanialikku valju, intensiivse vaterdamisega. Esimest päeva kokku võttes, küsib projektijuht Marika Valter eesti lastelt, et mida nad enim tahavad. „ Vaikust,“ lisab Kohtla-Järvelt pärit Danila. Sama ütlevad nii Sindi kui Paikuse noored. Kuidas seda aga saavutada, uurib Valter lastelt. „ Teeme vaikusemängu!“ pakub üks tüdruk. Mõeldud- tehtud.

Laagri tähtsaim reegel on muidugi inglise keeles suhtlemine. Kui viiemeetri raadiuses on keegi välismaalane, ei tohi lapsed oma emakeeles rääkida. Lisaks eesti keelsele sosistamisele ja hispaania keelsele vadistamisele ( meeletu vahe kusjuures) on pidevalt kuulda noortejuhendajate palveid: „ ENGLISH, I DO NOT SPEAK ESTONIAN!“ või „ ENGLISH, I DO NOT SPEAK SPANISH!“. Päev päevaga paranevad mõlema rahva keeleoskused.

Keelt kasutatakse, et arutada kaasamist Euroopa Liidus. Rollimängudes analüüsivad lapsed segagruppides, kuidas on nende riikides kaasatud vähemusrahvuseid, mustlasi, puuetega inimesi, prostituute, kriminaale, immigrante , sõjapõgenikke ning seksuaalvähemusi. 16aastane Gisella ütleb laia naeratusega, et nende riigis ollakse kõigi vastu sõbralikud! „ Jaa! Minu sugulane on gei!“ arvab 15aastane Pau. „ Ja meile marokolased meeldivad,“ arvab Yerai. Kahe rahvuse lapsed mõistavad, et Eesti ühiskond nii tolereeriv veel pole.

Paikuse Avatud Noortekeskuse noortetöötaja soomlase Teemu juhtimisel viiakse läbi fotolugude jutustamist. Lapsed peavad kirjeldama põgenikekriisi kujutavaid pilte ja mõtlema neile juurde isiklikud lood. Katalaanidest lapsed muutuvad kuidagi nukraks ja püüan neid lohutada. Otsustan rääkida jalgpallist. Räägin Ronaldost ja Real Madrist ja pisikesed poisid-tüdrukud lähevad härga täis. Unustagu ma ära Real Madrid ja Ronaldo. Messi ja veel kord Messi! Vaidlen natuke edasi, sest igav on. Õhtud olid sisutatud Kataloonia ja Eesti õhtudega, kus mõlemad said üksteise tantse, keelt õppida ja toite proovida. Päev päeva järel said mõlemad rahvad järjest rohkem sõpradeks, lähedasteks.






















Kaks järgmist päeva on nii Pärnu kui Tallinna tänavad täis lõbusaid fotograafe. Fotograafia töötoast vast omandatud teadmised selged ja pisikesed pildistavad erinevate nurkade alt meie linnasid. Segagruppidega valmivad kaunid teosed. Nii hispaanlased kui eestlased ootasid kõiki pärnumaalasi laupäeval kell 16.00 Paikuse Avatud noortekeskusesse, et näidata omi töid. Maja oli täis kilkeid ja rahvusvahelist koostööd. Segapaarid esitasid omi töid, samuti pandi koos näitus üles. Lõpuõhtul oli kõigil kurb. Nädalaga oldi sõpradeks saadud. Hüvastijätul oli õpilastel kallistustest lahti lasta. Paljudel tulid pisarad. Projekt oli kui muinasjutt ja mõlema riigi õpilased lubasid üksteisele, et kohtuvad tulevikud Kataloonias.

Комментариев нет:

Отправить комментарий